Edu toob tulemuspõhisus

Olete ehk kuulnud lugu mehest, kes käib õhtuhämaras tänavalambi all murelikult ringi ja näib midagi otsivat. Mööduja küsimuse peale, kas saab teda kuidagi aidata, vastab mees: „Jah, kaotasin oma võtmed, arvatavasti sinna pimedale kõrvaltänavale.“ „Miks sa siis siin otsid?“ imestab mööduja. “Siin on valgem,” vastab mees.

Samamoodi näib Eesti otsivat oma edu suhteliselt juhuslikult ja kohtadest, kus on valgem. Olgu see siis buumiaegne majanduskasv, Skype või miski muu, mis parasjagu heledama laiguna paistab. Kui me ei tea, mis on eesmärk, siis on ükskõik, kust selle saavutamist otsida.

Kuidas soodustada uusi algatusi ja jõuda heledate laikude loomiseni? Üks võimalik lahendus on tulemushindamisele üleminek. Selle oluliseks eelduseks on eesmärkide seadmine praktiliste tegevuste ja konkreetsete mõõdikutena, mitte uhkete poliitiliste tunnuslausetena. Pole mõtet rääkida haldusreformist või rikkamate riikide sekka jõudmisest, kui need jäävad vaid ebamäärasteks plaanideks või valimiseelseteks soovunelmateks.

Tulemushindamise eesmärk ja mõte on aru saada, kuidas eesmärkide täitmine õnnestub.

Esiteks peab tulemuste hindamine lõppema saavutatu analüüsi ja järeldustega. Ainult lõppnumbri vaatamine ei ütle meile midagi põhjuste kohta, miks tulemus selliseks kujunes. Kui samad tegevused ühes piirkonnas viivad soovitud eesmärgini ja teises mitte, siis on põhjust eeldada, et tegevus on õigustatud, aga probleeme võib olla rakendamises.Teiseks – ühiskond on pidevas muutumises ja mõne ühiskonda iseloomustava näitaja paigalseis võib olla suurepärane tulemus. Nt tolerantsuse püsimine samal tasemel välispoliitiliselt keerulises olukorras on suur saavutus.

Kolmandaks saab infot koguda vaid selle kohta, mida on otsustatud hinnata. Eesmärk, mida ei hinnata, ei ole eesmärk. See on selgitus, mida loodetakse, arvatakse või eeldatakse. Nt kui indikaator hindab teede kvaliteeti, siis ei ole põhjust eesmärgiks seada lisaks veel ka sujuvat liiklust. Kui end Eesti rahva hulka kuuluvaks pidavate isikute osakaal suureneb, siis see automaatselt ei tähenda, et demokraatlikud väärtused on paremini jagatud.Tulemusindikaatorite seadmise võib-olla kõige keerulisemaks probleemiks on see, kui kaugele viia soovitud tulemus tegevusest. Kindlasti on vaja minna piisavalt kaugele, et olla enamat kui väljund. Rääkides Eesti edust võiksime alati eesmärgina näha inimest ja tema heaolu, mitte parandatud teede kilomeetreid või haldusüksuste arvu. Teeremondi eesmärk ei ole ju ometi lihtsalt parem tee, vaid eesmärk on inimene, kes jõuab vajalikku kohta mõistliku aja- ja rahakuluga. Samas peab eesmärk jääma tegevusele piisavalt lähedale, et julgeks väita, et tulemused on tegevusega seotud.

Edaspidi võiks kirjutada iga eelarverea kõrvale inimeste arvu, kelle jaoks midagi paremaks on muutunud. Mitme inimese elu on parem tänu Ülemiste ristmiku ümberkorraldustele? Kas me hindame ühistransporti selle järgi, kas inimesed jõuavad tööle, kooli ja lasteaeda mõistliku ajaga? Riigikogu võiks samuti aru anda mitte seadusemuudatuste arvu kohta, vaid selle kohta, mitme inimese elu on tänu nendele muudatustele paremaks läinud. Jah, selline tulemushindamisele üleminek eeldab mõtlemise muutust, kuid aitaks mõista, kus poliitikakujundajad ignoreerivad tegelikke vajadusi ja võimalusi.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.